täna hommikul olin õnnelik. vihma sadas ja õu pakatas sügisest. jalutasin üksinda linnas. mingid asjad tulid meelde. minevikuvärvi ja tuntavalt tugevad. oli oodata kummalisi kohtumisi ja ma ahmisin märke, mida teele kukkus nagu tuulisel päeval õunu puu otsast...aga midagi ei juhtunud. keegi ei kuulnud mu rõõmsaid mõtteid ega helistanudki. läksin tagasi kohvikusse, kus kunagi olime väiksed ja puhtad. istusin seal punase varjuga lambi all, lugesin lõpuni Wilde'i kummalised read, rüüpasin darjeelingu teed meega ja taipasin naeratades, kui hea, et kõik muutunud on...edasiminek teeb vahel haiget, aga tagasivaatamine teeb seda veel rohkem.
aga kui ma paduvihmas külmetava kurguga koju jooksin, leidsin oma nukrusenurga. terve päev oli miski kummaline tunne mind närinud. see veidi valutav aga paitav. olin justkui millegi ootel...nüüd siis tean, mis see oli. Sina. olid täna lähemal kui arvatagi võinuksin. Sa ei helistanud. ei igatsenud.
solvumine. tahaksin osata vähem hoolida...