pealkirjata

tahtsin täna jälle Ajale kirjutada. hea on.
tulin koju, tegin suure kruusitäie kohvi, panin mängima indigolaste plaadi ja metsik rahu puges mu sisse. mõistsin jälle, kui rumal on muretseda selle pärast, mida sul veel pole. või siis karta seda, mis võibolla ei tulegi."hirm paneb mõistuse vangi". oojaa.
aga täna olin jälle väike hull ja rõõmus mina. mässasin köögis 8 tundi, naersin ja vaikisin ehmatavalt palju ja mitte ühegi kallistuseta tulin koju ja olin õnnelik. ja täna sai minust peaaegu ametlikult keegi oluline tegelane - saan oma kirjutamispisikut teistelegi levitada ja kooliüritustest artikleid kirjutama hakata. kokaplikast kirjaneitsiks. ( naeran südamest )

mida sina teeksid, kui keegi ütleks, et oled nukrameelne? tunneksid ära iseendale ammu esitatud ja unustatud küsimuse...? sest minuga juhtus nii. ajasin sõrad jääralikult vastu, aga siis taipasin, et nii see just ju ongi. uurides emalt, kas olen alati selline nukker olnud, vastas ta, et olen tõesti. see isegi lohutas, et näe, maailm ei olegi mind selliseks muutnud. see kurbus oli palju varem...
aga millest see tuleb, et suhted nii lihtsalt keerulised on? mul pole aimugi. hetkest, mil tuttavatest saavad sõbrad ja enamgi veel, muutud sina ise kõige rohkem. hakkad seda inimest äkitselt palju rohkem kuulama, mõtled hoolega enne kui ütled ( ja ikka jääb kõige olulisem ütlemata), tahad tõepoolest maailma näha nii nagu tema, kasvõi hetkeks...ja siis selle suure olemise ja tahtmisega muutud rumalalt kurvaks ja kartlikuks. tahad nii meeleheitlikult olla see, keda arvad, et teine vajab, sest miks peakski ta vähemaga ( selle tavalise sinuga ) leppima. aga unustadki, et see, keda ta vajab, oledki sina. (eba)tavaline.
näpistage mind kui eksin.


"kunagi saab see hiilgama su ees just nii hingematvalt sinisena kui võib vaid unistada! kas kuuled, väike suli, meri ei ole sind petnud!" ( "tumedate liblikate kodu" )