tere kaotsiolekumõtted! täna on vist jälle õhtu, mil üksijäämine on viga, sest siis hakkavad mu akendest sisse ronima siuglevad muremõtted ja ma võtan nad vastu ja toidan pisaratega ..olen kaua püüdnud aru saada põhjustest, miks nii palju nutan ja valulen unistades argipäeva õhtusse. tulemuseks näen ainult, kuidas kõige kallimatele haiget teen. vihkan seda argust või mugavust jätta nurka viskamata see tööle-koju-poodi-tööle elunatuke ja ometi hakata tegelema asjadega, mis oleksid võibolla vähem ettearvatavad ja asised, aga kurat, kui palju õnnelikumaks need teeksid! või mis see õnn üldse on? ja kas võibolla see, et saan tulla õhtul koju, pesta maha töömured, teha süüa, kallistada, pesta nõud ja uinuda kooselu õndsas vaikuses, ei olegi õnne moodi? aeg-ajalt mulle näib, et see ongi see, aga millalgi kusagil üksildaste õhtupoolikute ja järjekordsete nägeluste vahepeal nutan end mõistusele ja tahaksin kõike muud peale selle, mis on. kas pole see mitte nii inimlik?
aga miks see mind ei lohuta ega pane iseend rohkem armastama? sest kuidas üldse saan kedagi armastada, kui ennast nii palju hukka mõistan? olen hakanud välja naerma kõike ilusat, mida enda kohta kuulen, unistama asjadest, mida ma ehk ei väärigi, teistele ette heitma nende oskust elada, kadestama noori emasid ja piitspeeneid supermodelle? ainus, millega ma hakkama saan, on nutmine eimillegipärast ja analüüsimine eikuhugiviivatel suhteteemadel..lot of fun indeed!
mis minuga ometi juhtunud on?mis õigus on mul nõuda, et keegi jätaks minu pärast oma elu elamata või jagaks minu unistusi.."me oleme ju alles nii noored, kuhu meil kiiret", ütled sa. aga seepärast ma just tahangi seda kõike ja praegu, et saada seda koos sinuga, sa mu armas lollpea...
kas veel on aega tugevaks kukkuda?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar