Neukölln
(Champagnerei)

tsirkus berliinis

istusin siia arvuti taha nii suure kirjutamistuhinaga, aga nüüd nagu ei teagi, kust ja millest alustada või jätkata. oleks siis, et need read sisaldavad endas mingit kandvamat ideed kui see, et kirjutan lihtsalt end varjust välja...ah, see rumal enesehaletsus!

igatahes. eile kolisime lõpuks oma kauaoodatud korterisse Steglitzis. mõned päevad enne saime omanikult kirja, et kas see on meie jaoks väga suur probleem, kui nad oma naisega siiski veel ühe nädala kauem kolivad. kuna meil ei olnud erilisi väljavaateid alternatiivile, pidime nõustuma. niiet hetkel jagame korterit ungarlanna ja tema itaallasest mehe ning viimase vennaga, kes Manchesterist mõneks päevaks külla sõitis. pluss veel nende uskumatult suur kogus kila-kola, mida nad iga päev palehigis autoga minema veavad. nad vist ise ka ei arvanud, et neil nii palju asju on...olgugi, et nad ise on igati toredad ja abivalmid, ei vaimustu me mõttest viibida samas korteris veel kolme inimese ja nende eludega... ühesõnaga pannakse meie kannatus järgnevatel päevadel mõnusalt proovile.

muidu on endiselt huvitav. võtsime ükspäev end kätte ja käisime muusikainstrumentide muuseumis. meeletu, kui palju eksponaate seal oli! väga aukartustäratav kollektsioon alates 15.sajandist lõpetades tänapäevaga. Bachi enda klaveri nägime ka ära...kuna siin on selline tore traditsioon, et neljapäevti on paljud muuseumid 4 tundi enne sulgemist vaba sissepääsuga, siis oleks patt seda vaesele inimesele sülle kukkunud õnne mitte maitsta.

peale kaht ja poolt tundi muuseumis ahhetamist ja uurimist, kakerdasime veel jazzklubisse jam sessionile. puupüsti täis klubi või pubi ( võta kinni, mis vahe neil õieti on ) rõkkas heast joogist ja muusikast joobunud rahvast. seda jazzi, mida seal mängiti, on võimatu sõnadega kirjeldada, aga kui te oleksite näinud me nägusid kuulamise hetkel ja mõned tunnid peale seda, teaksite, millest ma räägin...kogu see atmosfäär, muusikud laval ja inimesed su ümber moodustasid täieliku terviku ja tundsin vist esimest korda, et olen suurlinna magusas rüpes:)

täna on õues natuke liialt sügist ja pean paremaks nina sinna mitte pista. tõden hirmuga, et 600 leheküljelisest "Thijl Ulenspieglist" olen läbi hammustanud täpselt poole ja seda kõigest kahe siinoldud nädalaga. see paneb kergelt muretsema järgmiste kuude üle, sest siis ei ole meil ju telekat, internetti (kui me just ei leia armsaid naabreid, kes meiega väikese summa eest oma wifit jagavad), aga see-eest on talv - rõske, külm ja hall...

ahjaa, tööd ei ole endiselt teha saanud. ei olegi kuulutust, millele kvalifitseeruda saaks. alvin siiski leidis ühe neidise, kes loodetavasti tahab tema käe all kitarri õppida...pöidlad pihku!

praegu lasen mõttel puhata.

kohvi? :)

Uus kodu Prenzlauer Bergis, Isländische Strasse majas number 6. Lõpuks ometi kahekesi! Siia jääme kümneks järgnevaks päevaks, kuigi ausaltöeldes tahaks kauemakski...korter ise on lihtsalt super! Üsna minimalistlik, justnagu mulle meeldib - suured avarad aknad, valged kõrged seinad ning laed, rõdu, pisut antiikne põrdandapeegel ning palju väikseid vimkasid, nagu näiteks kärtspunane riidekapp ja helesinine teekann:) Oh jaa, meil on vann!!! Püüdsin meenutada, millal viimati vannis käisin ja kui mu mälu nüüd ei peta, siis oli see umbes aastaselt?! Niiet võite arvata, mida ma tundsin, kui oma varbad sooja vannivette kastsin. Minu esimene ristimine.
Neljanda korruse akendest avaneb pisut Alfred Hitchcocki „Rare window“ meenutav pilt. Lugematul hulgal rõdusid ja aknaid ja elusid.
Naljakas mõelda, et oleme siin ainult kümme päeva ja siis on see jälle kellegi teise kodu. Elaks nagu laenatud elu kohati. Istud siin võõras köögis, jood võõrast tassist, magad võõras voodis ja ütled ikka jalutamast väsinuna:“lähme nüüd koju“. Kas tõesti on siis kodu seal, kus on asjad ja kallistused? See sõna ise vist on kaotanud oma sügavuse ja mõtte, justnagu sõna „armastus“...kõik on nii mööduv ja asendatav...kurb ja trööstiv ühtaegu.
Mul on tegelikult väga hea meel, et selle rännaku sellisel kujul ette võtsime. Eestis elades ei tundnud vist kordagi nii suurt rõõmu täis kõhust, kaunitest vaadetest, inimeste erisustest. Praegu tundub, et siin naeratan õigete asjade üle. Mul on vähe, aga olen rikkam kui varem. Tundub iseenesestmõistetav, et nii peakski ja kindlasti eksisteerivadki paljud nii tundes ja mõeldes, aga ennast kõrvalt vaadates saan aru, kui kerge oli see mugavus ja mõttelaiskus tulema. Siin olles tahad võimalikult palju endasse ahmida, sest seda kõike on nii palju ja aega nii vähe. Kuidas seda väikese lapse vaimustust ometi kogu aeg hoida?
Kell on 17:27. Alvin magab. Õues on natuke jahedat päikest ja mu ümber on õdus vaikus. Proovin natuke rohkem vähem muretseda. Õpin nautima.

Kolimine

Mõne tunni pärast jätame Angeli ja Annaga nägemist ja kolime oma kümnepäevakorterisse Prenzlauer Bergil, mille lähedal homsest Berliini Octoberfesti peetakse..jei! tulge meile külla!!!