istusin siia arvuti taha nii suure kirjutamistuhinaga, aga nüüd nagu ei teagi, kust ja millest alustada või jätkata. oleks siis, et need read sisaldavad endas mingit kandvamat ideed kui see, et kirjutan lihtsalt end varjust välja...ah, see rumal enesehaletsus!
igatahes. eile kolisime lõpuks oma kauaoodatud korterisse Steglitzis. mõned päevad enne saime omanikult kirja, et kas see on meie jaoks väga suur probleem, kui nad oma naisega siiski veel ühe nädala kauem kolivad. kuna meil ei olnud erilisi väljavaateid alternatiivile, pidime nõustuma. niiet hetkel jagame korterit ungarlanna ja tema itaallasest mehe ning viimase vennaga, kes Manchesterist mõneks päevaks külla sõitis. pluss veel nende uskumatult suur kogus kila-kola, mida nad iga päev palehigis autoga minema veavad. nad vist ise ka ei arvanud, et neil nii palju asju on...olgugi, et nad ise on igati toredad ja abivalmid, ei vaimustu me mõttest viibida samas korteris veel kolme inimese ja nende eludega... ühesõnaga pannakse meie kannatus järgnevatel päevadel mõnusalt proovile.
muidu on endiselt huvitav. võtsime ükspäev end kätte ja käisime muusikainstrumentide muuseumis. meeletu, kui palju eksponaate seal oli! väga aukartustäratav kollektsioon alates 15.sajandist lõpetades tänapäevaga. Bachi enda klaveri nägime ka ära...kuna siin on selline tore traditsioon, et neljapäevti on paljud muuseumid 4 tundi enne sulgemist vaba sissepääsuga, siis oleks patt seda vaesele inimesele sülle kukkunud õnne mitte maitsta.
peale kaht ja poolt tundi muuseumis ahhetamist ja uurimist, kakerdasime veel jazzklubisse jam sessionile. puupüsti täis klubi või pubi ( võta kinni, mis vahe neil õieti on ) rõkkas heast joogist ja muusikast joobunud rahvast. seda jazzi, mida seal mängiti, on võimatu sõnadega kirjeldada, aga kui te oleksite näinud me nägusid kuulamise hetkel ja mõned tunnid peale seda, teaksite, millest ma räägin...kogu see atmosfäär, muusikud laval ja inimesed su ümber moodustasid täieliku terviku ja tundsin vist esimest korda, et olen suurlinna magusas rüpes:)
täna on õues natuke liialt sügist ja pean paremaks nina sinna mitte pista. tõden hirmuga, et 600 leheküljelisest "Thijl Ulenspieglist" olen läbi hammustanud täpselt poole ja seda kõigest kahe siinoldud nädalaga. see paneb kergelt muretsema järgmiste kuude üle, sest siis ei ole meil ju telekat, internetti (kui me just ei leia armsaid naabreid, kes meiega väikese summa eest oma wifit jagavad), aga see-eest on talv - rõske, külm ja hall...
ahjaa, tööd ei ole endiselt teha saanud. ei olegi kuulutust, millele kvalifitseeruda saaks. alvin siiski leidis ühe neidise, kes loodetavasti tahab tema käe all kitarri õppida...pöidlad pihku!
praegu lasen mõttel puhata.
kohvi? :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar