kummeliteene reede õhtu. mündihunnikute, näritud õunasaba ja helisevate plaadimägede sees on hea istuda ja kirjutada. tänane hommik oli nii hall ja vaikne, et tundus nagu kõik inimesed istuksid kusagil koos ja suitsetaksid taevasse aurupahvakaid. niiet seekord ma ei tundnudki süümekaid, kui alles kolmveerand kaksteist end üles ringutasin...
kolmapäeval käisin vastu tahtmist sophiensaele's hullu muusikat kuulamas. sololala-viies soolofestival berliinis. juba esimestel minutitel olin rõõmus ja üllatunud, et tulin. sain vaadata, kuidas inimene mittepiinlikus vaikuses ja imetlusväärses täpsuses ämblikuvõrku punus. ma ei julgenud vahepeal hingatagi, sest kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe see niit katkeb. aga ei. ta oli harjutanud ämblik olemist. teine osa kontserdist oli helilisem. evan parker, vana jazzionu, puhus saksofonist linnuhääli ja linnakära. täiesti hull. ja ma armusin sellesse saali, mis meenutas kujult ja väiksuselt kanuti gildi oma, aga tema rõdud olid justkui sajandeid tagasi ehitatud ja nii jäetudki. räämas, romantilis-nostalgilised võlvid..oleks tahtnud sealt rokokoolokkidega seistes alla vaadata :)
tõdesime alviniga, et kahekesi on hea.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar