kusagil öö ja hommiku vahel...

kammisin üle pika aja oma hirmsassis juukseid ja kergem hakkas. üks mõttepundar vähem. kui olekski nii lihtne. et võtad kätte ja sakutad mured põrandale...
istusin sõbraga kohvikus ja mõistsin, kui paljud maadlevad oma pseudoprobleemidega samal ajal, kui teised lihtsalt peavadki kuidagi oma eluga päriselt toime tulema. nii kuradi kurb hakkab ja sõnad on siinkohal valusalt valed. sellest saavad aru need, kes enese kukkumist veel mäletavad. jah. mäletan...
koju oli hea minna. buss oli peaaegu tühi. minust veidi eespool istusid naine ja mees oma pojaga. väike armas sinise mütsiga poiss, kes vaatas mind hetkeks ainiti ja küsis siis emalt jänkuga kohukest...
Nõmme oli õhturahulik ja jälle sadas rahet. kõndisin peaaegu seistes ja vaatasin taevast. pilved andsid Kuule teed ja selles pildis oli midagi nii ilusalt lihtsat, et ma vist korraks lakkasin hingamast. mäletan, et kunagi suvel lesisime ööjahedal murul suurte värviliste patjade otsas ja vahtisime samamoodi heledasse vaikusesse. ainult et siis oligi maailm nende patjade peal ja kõik valikud veel tegemata...

piparkoogimehike ja tartu rong

miks on nii, et kui midagi väga ootad, siis krutib see ootus su nii kaugele, et kui kõik see päriselt juhtubki, oled natuke isegi pettunud või mitte nii meeletult rõõmus. siis lihtsalt taipad, et kohe on see rõõm jälle otsas ja pead hakkama oma pead järgmise ootusega vaevama... twisted:)
aga eile oli armas päev. palju kallistusi ja mõnusat vaiki olemist. täitsa tore on teinekord rongijaamas istuda ja teeselda, et kohe viib sinine päästev vagun sind siit ära. kuigi tegelikult tead, et kõik jääb ikka endiseks ja sina ei saa veel kuhugi kaduda. sest on kool, mis nõuab lõpetamist ja sõnatud lubadused, mis täitmist ootavad. aga paigalseis on vahel isegi hea. istud ja vaatad oma elu. hingad ja ootad. võibolla on see enesepett või laiskus või hirm, mis ei lase edasi joosta. usud oma rumaluses, et carpe diem ongi see, mida ainult vähesed suudavad. ja et sina ka. suudad...aga kuniks huumorit, on kõik korras. nii kirjutas keegi mulle kord. jõuluõhtul...

täna ei olegi päikest. ehk tuleb siis kusagilt mujalt soojust leida. kas ma võin sulle helistada?

sest praegu on õnn siin...

Kas olete selle talve esimesed inglid juba lumele kirjutanud? Kui ei, siis viimane aeg seda teha, sest lumi on kaval - ta oskab end täiesti ootamatult nähtamatuks muuta...
Tõdesin täna jällegi, kui hea on mõnikord lasta hetkel olla. Et siis oledki õnnelik. ja muud ei olegi alati vaja.