miks on nii, et kui midagi väga ootad, siis krutib see ootus su nii kaugele, et kui kõik see päriselt juhtubki, oled natuke isegi pettunud või mitte nii meeletult rõõmus. siis lihtsalt taipad, et kohe on see rõõm jälle otsas ja pead hakkama oma pead järgmise ootusega vaevama... twisted:)
aga eile oli armas päev. palju kallistusi ja mõnusat vaiki olemist. täitsa tore on teinekord rongijaamas istuda ja teeselda, et kohe viib sinine päästev vagun sind siit ära. kuigi tegelikult tead, et kõik jääb ikka endiseks ja sina ei saa veel kuhugi kaduda. sest on kool, mis nõuab lõpetamist ja sõnatud lubadused, mis täitmist ootavad. aga paigalseis on vahel isegi hea. istud ja vaatad oma elu. hingad ja ootad. võibolla on see enesepett või laiskus või hirm, mis ei lase edasi joosta. usud oma rumaluses, et carpe diem ongi see, mida ainult vähesed suudavad. ja et sina ka. suudad...aga kuniks huumorit, on kõik korras. nii kirjutas keegi mulle kord. jõuluõhtul...
täna ei olegi päikest. ehk tuleb siis kusagilt mujalt soojust leida. kas ma võin sulle helistada?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar