kammisin üle pika aja oma hirmsassis juukseid ja kergem hakkas. üks mõttepundar vähem. kui olekski nii lihtne. et võtad kätte ja sakutad mured põrandale...
istusin sõbraga kohvikus ja mõistsin, kui paljud maadlevad oma pseudoprobleemidega samal ajal, kui teised lihtsalt peavadki kuidagi oma eluga päriselt toime tulema. nii kuradi kurb hakkab ja sõnad on siinkohal valusalt valed. sellest saavad aru need, kes enese kukkumist veel mäletavad. jah. mäletan...
koju oli hea minna. buss oli peaaegu tühi. minust veidi eespool istusid naine ja mees oma pojaga. väike armas sinise mütsiga poiss, kes vaatas mind hetkeks ainiti ja küsis siis emalt jänkuga kohukest...
Nõmme oli õhturahulik ja jälle sadas rahet. kõndisin peaaegu seistes ja vaatasin taevast. pilved andsid Kuule teed ja selles pildis oli midagi nii ilusalt lihtsat, et ma vist korraks lakkasin hingamast. mäletan, et kunagi suvel lesisime ööjahedal murul suurte värviliste patjade otsas ja vahtisime samamoodi heledasse vaikusesse. ainult et siis oligi maailm nende patjade peal ja kõik valikud veel tegemata...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar