number null ja šokolaaditrühvlid

täna hommikul pool tundi bussi oodates kohtusin toreda vanamehega, kes alguses kaugelt silmitses ja siis mu varbad-külmetavad-tantsu nägi, jalutas mööda, naeratas ja ütles, et peaksin omale talvesaapad ostma...rääkis, et kunagi ei pidanud ta kõige hullema pakasegagi kindaid kandma, aga nüüd enam teisiti ei saa. oleksin tahtnud talle öelda, et ostku omale labakud, aga ei julgenud:) ja me mõlemad teadsime, miks tema kätel tegelikult külm oli...aga seal niiviisi vaikselt tundetuks muutudes ja päeva algust kirudes mõistsin taas, kui palju loevad need väikesed suured asjad...miks me küll elu ja üksteist nii enesestmõistetavaks peame?

aga täna luban endale igatsust.
luuvalupäev. mul valutab südameluu, aga see on tavaline...