Täna on natuke nukker hommik. Tartu võttis enda juurde veel kellegi nii kuramuse kalli ja ma ei tea, kuidas ma kõige sellega siin üksinda toime tulen. aga ju siis näeb eemalt selgemini. vähemalt oled oma esimesed sammud astunud. hullem oleks elada kuristiku äärel ja mitte kunagi julgeda sealt alla vaadata...armid aitavad mäletada, et kõik, mis oli, oli päriselt.
peaksin õppima, aga lihtsalt ei suuda end sundidagi. kui oled väga kurb või väga õnnelik, ei vaja sa midagi. praegu ma lihtsalt lükkan mured homsesse ja olen laisk. ennast on hämmastavalt kerge petta ja nii ma siis usungi, et küll ma hakkama saan...ja nii ongi, et kui midagi on hästi, istud selle leitud tasakaalu sees ja usud siiralt, et mitte miski ei saa sind jälle puntrasse ajada. kes ütleks, millal see äratundmine tuleb? et suudad äkitselt hoida ja leppida. mitte vähemaga, vaid hea olemasolevaga. mitte kiruda elu ja ennast kõige selle pärast, mida arvad endal mitte olevat. sest tõesti. õnnelik on palju lihtsam olla...aga katsu sa seda ise ka uskuda:)
nägin eile üht tantsu armastusest ja eemalolekust. vaatad, aga ei näe. armastad, aga ei tunne. oled siinsamas ja nii kaugel...valusalt tuntavad paralleelid. neli minutit ja kõik oli öeldud.aitäh teile.
...ja nüüd tuli tahtmine Tartu bussile pilet osta...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar