millised on teie uned? sõnatud, värvilised, ettekuulutavad, tõelised ...? ärkasin ühel hommikul nuttes üles. hästi veider. kuulasin veel samal õhtul Michael Simone'i "any ohter name" ja mõtlesin, et tahaksin seda lugu kuulda enda matustel. rumalus vist, aga tajusin äkitselt, et kadumine polekski nii kurb... mõtetega peab kuramuse ettevaatlik olema. järgmisel hommikul keegi helistas. homme lähen matustele. kriipiv kõhedus...
nõme, et sa ju tead, et kaotad, aga kui see juhtub, ei ole sa ikka veel valmis...
ja sellistel hetkedel tunned eriti, kui mõttetu see rabelemine on. elu. esimesed aastad pead õppima end kisaga arusaadavaks tegema. siis tulevad mõistmatult keerulised tähed, kirjavahemärgireeglid, valemid, definitsioonid...ja sul pole aimugi, et hullem on veel ees. ühel päeval mõistad kaks pluss kahte ja kõike muud "milleta elus hakkama ei saa", aga see hoopis ahistab. mässad natuke, põgened vabaks, põed oma esimesed südame"haigused"... kasvad elutargemaks, aga oled ikka piisavalt loll, et end petta ja uskuda, et saad kord oma rohelised kummikud...et sinu leitud klaasikild ei lõika...ja siis kusagil olematu ja veel-olemise vahel, pärast või enne saabki see kõik otsa. kõik need vaikused, kahekesiolemised, sõnatud vestlused, esimesed lumed, nõrkemiseni naermised, sünnid ja hüvastijätud, võõrad tänavad ja varahommikused kojujõudmised, loobumised, ületaevavikerkaared, täitumata unistused, lugemata read, mälestused kallistamata sõbrast bussipeatuses...
võimatu oleks vist elada ja sellele mitte kunagi mõelda. ja täiesti rumal oleks selle teadmise pärast elamast lakata.
ja nüüd mõtlen, mille kuramuse pärast ma üldse siia kirjutan...võibolla keegi siiski loeb? tere talle.
1 kommentaar:
Tere mulle
Postita kommentaar