märkamatult on märts siin. kas kuulete hommikul laulvaid puid, leiate kevade jälgi lumel?
nii palju elukevadeid ja iga kord on nad justkui esimesed...
aga kolmapäeval tulin Soomest. meie kursus ja veel mõned vahvad tegelased. hirmpalju naermist ja unetust. taaskord tõdesin, et kui ülikoolist lõpuks muud ei saa, siis võrratud inimesed leiad endale kahtlemata. ja see ongi eluliselt oluline. elukoolikaaslased. ja see sõnademäng tuletab meelde tänast kojusõitu kursavennaga. mõtlesime, et kui elukaaslane on elukas, siis toakaaslane on ju tubakas...heh. no me oleme kord juba sellised:) ja teisiti ei tahakski.
aga sel reisil taipasin veel midagi - las mõned unistused jäävadki unistuseks. ja küllap nad täituvad siis, kui on nende aeg. selles või järgmises elus. minu lugu on veel leidmata. las ta siis olla veel...
siin aga luuletus, mille leidsin täiesti juhuslikult raamatukogus ringi kolades:
vihmast auruval välul
saja-aastane saar
kireva rätina ripub
okste peal vikerkaar
Veiko Belials "vihmaste õhtute nukrus"
homme on päike
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar