nüüd vist tean

säärane õhtu, et istuks mustikaist tulvil kaberneeme männikus üksi või sinuga koos. mälestus on metsast rohelisem. tegelikult on hea eemal olla. siis on unistus tõelisem ja kaugus ega aeg ei loe enam. ja mingil rumalal väiksel viisil jäädki alati selleks katkikukutud põlvede ja päikesest pleekinud punupatsiga tüdrukuks seal lamedal kivil laulva vee ääres oodates luiki koju...just täna...