täna on kurbus. ihkan ja naudin eraklikkust oma aia vaikivas roheluses. lahkumise nukrus.
aitäh sulle, kes oled mõtlema pannud iseenese nõrkuse, rumaluse, liigmuretsemise ja hoolimise üle. sina, kellega olen julgenud joobuda, naerda pisarateni tähesaju all, vestelda asjade mõttetust trotsides, laulnud jäätuva mere vaikuse igavikku...jään igatsema. sind. vend.
...et sa siis leiaksid need vettpidavad kummisäärikud...
kord seikleme päriselt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar