nii. nüüd on see siis möödas. hüvasti ülikool - keeruliselt karastav teekond eksimiste ja tajutava valguse radadel.
neljapäeval aktusel istudes olin hetkeks isegi kurb, kui kairi laulis amazing grace'i ja konditsioneer pani silmadesse pisarad. aga ei. kergus ja vabadus nüüd minna ja ära kaduda on lõpuks ometi kätte rabeletud. võrratu võrratu.
ja oh. see teadmine, et siiski on veel neid, kellele pisut tähendad ja tead, et sina ei tahaks nendeta lõppe ega alguseid, vaid igavikku. istuda loksuva rohemere ääres ja imestada oma õnne, jah just õnne üle. et kuidas nemad, võrratud, siin...sellistel hetkedel tunned, et surm ei olekski kahetsust väärt. sest kõik, mida vaikides soovida olen tihanud, on minu telefonis kiirvalimise all...(:
viimaks ometi.
teed on nüüd ristudes, loogeldes ootel. kuhu edasi?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar