Aeg on sügisesse rutanud. kus ma küll vahepeal olin? ahjaa, tööl...
Elades jälle kodus Nõmmel, olen hakanud taasavastama üksiolemise võlusid. see teadmine, et saadki võtta raamatu, kolida iseendaga rõdule või sulguda inimtühja tuppa ja lugeda lugeda lugeda! ja siin on nii hea. kohati. siis kui ei ole pidanud kümme ( ja ma ei liialda ) korda vastama küsimustele: "kas ma täna tööle lähen?", "mis kell sa homme tõused?", " kas sa süüa ei tahagi?" ja oh edasi, nii edasi...uskumatu, aga tõsi. minu kallid vanemad.ja ma elan jälle nendega. vajan mõttepausi...
... istun praegu siin oma hämaras toas, tühi jäätisepaber meenutamas hiljaaegu meeli paitanud suutäit (perverdid leidsid siit nüüd midagi enda jaoks) ja õues on tuul, õunamahlalõhnane. täna jah oli siis minu viimane päev restoranis. tundus, et neil oli isegi kurb, aga minul EI OLNUD! andsin endale isegi lubaduse mitte kunagi enam seda tööd teha. näis, kas jaksan pidada. inimesi igatsen küll. ja vist natuke isegi neid rumalaid prantsuse pensionäridest turiste, kes ehk ei tea, et eestis ei ole riigikeeleks (veel?!) venekeel...aga see on juba teine jutt. täna igatahes naudin seda kummalist rahu ja söön napoleoni kooki. selline elu ongi.
...ja juba 25 päeva pärast lendame alviniga berliini! das ist wunderbar!
veel on aega meepurki eurosid koguda!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar