Taas üks õdus õhtupoolik Bill Evansi seltsis...Olen teise poole oma armsast päevast kulutanud korteri leidmise peale. Vabandagem väljendust, aga need saksa ahvid lihtsalt on omaette nähtus. Nad panevad oma korteri üürile hommikul ja terve päeva jooksul ei vasta meilile ja siis kui õhtul helistad, vastavad, et sorry, juba leidsin üürniku. Mis Mõttes? Kas tõesti istuvad kusagil sama lollakalt meeleheitel tüübid ja vastavad koolibri-kiirusel igale uuele kuulutusele, et endale berliinis kohta leida? Ilmselgelt. Ainus vahe nende ja meie vahel on see, et nemad paganamad leiavadki selle koha. Kuidas muidu seletada asjaolu, et 40st saadetud e-kirjast oleme vastuse saanud vaid kahelt. Aga meie, oo meie, otsime otsime edasi, pettume, joo(bu)me ahastusest, kannatame vaikusega võidu, sest seal ei huvita ju kedagi, et me oleme eestlased ja meie maksame!
Olen täna natuke väsinud. Eile tundus see olukord lihtsalt pisut koomiline, praegu juba nagu traagilise võitu. Tahaks juba ära siit koduse ahistavalt sooja vati seest!
Et mitte pidada üht teisest tähtsamaks, siis pean ju ometi kirjutama, et esimene pool päevast möödus väga naiselikke asjatoimetusi tehes. Nimelt juuksuris käimine on endiselt minu jaoks nagu arstilkäik. Ei tea, miks see nii on. Keegi ju ometi uurib ja sahmerdab tavaliselt ainult minule kuuluvate kehaosade kallal:P ja peale "ümberlõikamist" - muahha - tunned end võõra ja koledana, sest sinu vanad head sasipuntrad ja mõttelõngad on maha naksatud ja sa ei saa neid enam kunagi tagasi...nüüd oleks tore teada, et on kedagi veel, kes nii tunneb...
on kedagi?
homme tulevad armsad näod mu akende taha. veel enne minekut peab ju ära katsuma, muidu võib vaeseks jääda...
muru on veel täiesti roheline. eile õhtul kuulsin pimeda taeva taustal kurgi lendamas. neil on juba sügis sulgede vahel...nautigem!
kirjutamiseni berliinis:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar