tervitused berliinist!

Hoian siis kursis neid, kes viitsivad lugeda ja kaasa elada:)
alustan algusest...
Peale pooleteist tunnist pilvedel sõitu, leidsime end suurlinna segasest transpordi ja tänavate rägastikust. Pidime leidma tänava, kus töötab meie praegune peavarjupakkuja Angel (loe:Anhel) ning selgus, et sellenimeline tänav asub kahes linnajaos. Noh, Berliini mõistes ei ole see just väike pisiasi, mida pooletunnise jalutuskäiguga katsetada. Natuke passimist ja uurimist ning saimegi õiged viidad ja bussipiletid kaheks tunniks taskusse. Metrood on ikka üsna sünged paigad. Sihuke paabel on koos ja hoolimata sellest, et sul on pool elu seljakotiga kaasas ja vahid lolli näoga peatuste nimesid, turisti tunnet eriti ei teki...
Peale seiklemist metroo-ja bussikarusellil, oli vaja veidi kõmpida. See "veidi" kaardi järgi osutus pisut pikemaks ning otsustasin, et kui Angel tuleb vastu rattaga ja hõiskab: "tere, hakkame nüüd meie poole jalutama, see ei ole vääga kaugel", siis ma hammustan seda tüüpi. Arvake ära, kuidas läks...ilma hammustamise kohata oli kõik just täpselt nii, nagu kartnud olime. Hüppa ja hõiska!
Angeli ja Anna ( teda me polegi veel näinud ) kodu asub linnaosas nimega Kreuzberg, Katzsbachtrasse tänaval. Täitsa normaalne pisut boheemlaslik, mõnusalt lage korter. Meid jäeti õhtuks rahulikult reisi välja puhkama, see on mõnus, sest ei pea mingi suhtlemisega end pingutama. Praegu tunnengi, et väsimus krabistab kuklas. Madrats ootab!
Järgmise korrani!
Gutten nacht eksole