Täna on juba veidi seda kohalolemist tunda. Suurem väsimus ja segadus on maha kõnnitud ja inimestest tulvav energia ning sõbralikkus ei tundu enam nii harjumatu. Kuigi meis on endiselt seda eestlase alalhoidlikkust, ettevaatlikkust, mis kohati lausa naeruväärsena näib. Siiski, alles kolmas päev, küllap jõuab veel vabaks kasvada.
Eile oli hullumeelne päev. Ärkasime varakult, et jõuda kahele kohtumisele seoses korteri üürimisega. Esimene korter, mida vaatama läksime, asus Tiergartenis, üsna kummalises linnaosas. Vaikus, rohelus, rõõmsalt ringi uitavad lapsed ja avatud ustega kaarlagedega trepikojad – no kes ei tahaks säärases pealtnäha idüllis elada?! Paljulubav algus päädis sellega, et korter ise oli üsna nukras seisus, ilma ühegi mööblitükita, ehe ühikatuba meenutav, vabandage väljendust, peldik. Üürija ise oli vene rahvusest Andrei, kes väga sõbralikult näitas oma tubade „mugavusi“ ning kergelt muheles, kui ütlesime, et oleme eestlased...üksmeelselt Alviniga otsustasime, et sinna kolimine oleks kõikidest kõige viimane variant ning kiirustasime teise korteri poole eriti suure lootusega.
Peale mõnekümneminutilist sahmredamist U ja S Bahnidega (metroo ja maapealsed rongid), jõudsime õigele tänavale. Loomulikult asus meile vajalik maja hoopis teises tänava otsas ehk mõned kilomeetrid edasi. Napilt õigeks kellaks maja ette jõudes ja uksel Antonio nime otsides, selgus, et olime küll jõudnud õigele tänavale, aga vales linnaosas. Ilma paanikata, kuid kõmpimisest suhteliselt rampväsinutena asusime uuesti teele. Uskumatu, et siinkohal saksa täpsus meie saatust ei otsustanud. Ilmselgelt oli Antonio itaallane ja küllap see meid päästiski, sest jõudsime temani täpselt kaks tundi hiljem. Maja ise asus linnaosas nimega Steglitz, mille peale berliinlased ütlevad, et seal elades ei ela sa Berliinis, vaid Steglitzis...Igatahes, meid ootas uksel ehe itaalia onuke, kes võttes vastu meie jooksmisest hingeldavad vabandused, pakkus jalga sussid ja ei olnudki väga üllatunud, et meil tulemisega nii palju aega läks. Küllap ta oli ennegi Ida-Euroopa turistidega kokku puutunud ja loomulikult sai ta oma siesta aega meie hilinemise arvelt pikendada:P
Korter ise oli iilus. Igatahes tekitas tunde, et jess, me kolime siia kasvõi homme sisse. Konks oli selles, et ühtäkki oli üürist saanud väike seeneke, mis peale öist vihma kasvanud. Ei tea siiani, kas asi oli meis ja meie meeleheitel pilkudes, et „andke meile see korter, me maksame“ või oli see osake Antonio salaplaanist, igatahes, me olimegi nii meeleheitel, et lõime italjaanoga käed!
Nüüd on meil vähemalt korter 24.detsembrini...
Torcolacci!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar