Uus kodu Prenzlauer Bergis, Isländische Strasse majas number 6. Lõpuks ometi kahekesi! Siia jääme kümneks järgnevaks päevaks, kuigi ausaltöeldes tahaks kauemakski...korter ise on lihtsalt super! Üsna minimalistlik, justnagu mulle meeldib - suured avarad aknad, valged kõrged seinad ning laed, rõdu, pisut antiikne põrdandapeegel ning palju väikseid vimkasid, nagu näiteks kärtspunane riidekapp ja helesinine teekann:) Oh jaa, meil on vann!!! Püüdsin meenutada, millal viimati vannis käisin ja kui mu mälu nüüd ei peta, siis oli see umbes aastaselt?! Niiet võite arvata, mida ma tundsin, kui oma varbad sooja vannivette kastsin. Minu esimene ristimine.
Neljanda korruse akendest avaneb pisut Alfred Hitchcocki „Rare window“ meenutav pilt. Lugematul hulgal rõdusid ja aknaid ja elusid.
Naljakas mõelda, et oleme siin ainult kümme päeva ja siis on see jälle kellegi teise kodu. Elaks nagu laenatud elu kohati. Istud siin võõras köögis, jood võõrast tassist, magad võõras voodis ja ütled ikka jalutamast väsinuna:“lähme nüüd koju“. Kas tõesti on siis kodu seal, kus on asjad ja kallistused? See sõna ise vist on kaotanud oma sügavuse ja mõtte, justnagu sõna „armastus“...kõik on nii mööduv ja asendatav...kurb ja trööstiv ühtaegu.
Mul on tegelikult väga hea meel, et selle rännaku sellisel kujul ette võtsime. Eestis elades ei tundnud vist kordagi nii suurt rõõmu täis kõhust, kaunitest vaadetest, inimeste erisustest. Praegu tundub, et siin naeratan õigete asjade üle. Mul on vähe, aga olen rikkam kui varem. Tundub iseenesestmõistetav, et nii peakski ja kindlasti eksisteerivadki paljud nii tundes ja mõeldes, aga ennast kõrvalt vaadates saan aru, kui kerge oli see mugavus ja mõttelaiskus tulema. Siin olles tahad võimalikult palju endasse ahmida, sest seda kõike on nii palju ja aega nii vähe. Kuidas seda väikese lapse vaimustust ometi kogu aeg hoida?
Kell on 17:27. Alvin magab. Õues on natuke jahedat päikest ja mu ümber on õdus vaikus. Proovin natuke rohkem vähem muretseda. Õpin nautima.