Helmut Newton ja tema naised

Viimane tasuta muuseumineljapäev viis meid fotonäitusele Helmut Newtoni galeriis. kahe korruse jagu peamiselt aktifotosid alates 50ndate naistest lõpetades portreefotodega 20. sajandi suurtest kunstnikest ja näitlejatest...lisaks veel väljapanek Newtoni fotoaparaatidest, milledest mõned meenutasid kõike muud, kui pildistamiseks mõeldud vahendit. kohati sürr ja samas aus ülevaade ühe inimese elust. lugedes kirju, mis saadetud peale selle mehe surma tema naisele 2004. aastal, tundus küll, et kuulsused surevad liiga suure müra ja tühjade sõnade taustal...

uu baan faaren

hüppa ja hõiska! eile vedelesime oma reede õhtut, kui ootamatult helises telefon, mis päästis valla järjekordse õlle-veini-viina õhtu sonnenallee 29 korteris. on ohtlik jätta poolikut viinapudelit sildiga "tudish" köögilauale, eriti veel, kui kutsud külla vanad joodikud eestimaalt...

õhtu algas mõnusa söögiorgiaga - anders, anna ja helga olid kokanud quiche'i moodi piruka, eriti tšillise chilli con carne ja lõpetuseks karamellijäätise õunatükkidega. söö ja imesta!

tõdesin jälle, kui hea on suhelda hoopis teisest kultuurist tulnud inimestega. kõik on esimesest hetkest omad. nii, nagu küsis minult sebastian (sonnenallee 29 üks elanikest): "hey, now i remember you! are you still here or are you again here?", ei küsi vist küll keegi enam kunagi...

...ja hetk, mil lähed ühe teise tšikaga poodi õlut ostma ja ta ühe pudelitest suure kisaga keset põrandat pillab ja siis ingliskeeles vabandama hakkab ning kuidas müüja naerdes talle luuaga pühkimist imiteerib ja mina naerust nõrkedes püsti jääda üritan, teine tüdruk ikka veel muretsedes klaasikildude pärast põrandal... vot see hetk on väärt mäletamist. saatke veel keset ööd kaks umbkeelset naisterahvast poodi jookide järele...aga au poemüüjale, kes ei kasseerinud kopikatki maha kukkunud õlle eest!

hommikul esimese rongiga koju sõites tuli nutt kurku, sest taipasin, et ainult mõned nädalad veel ja siis on see kõik läbi...

i hate people

tüüpiline pühapäev oma halluse ja ekslevate mõtetega. oleme poole päevast töökuulutusi taga ajanud ja isegi mõelnud et, miks mitte minna veel kuhugi edasi, kaugemale. jah, peaasi, et mitte tagasi. kõik need plaanid jäävad millegi seletamatu taha pidama. otsime üksteise võidu põhjuseid, miks sinna ei saa või miks seal oleks halb ja jõuame koos järeldusele, et berliin võiks jääda veel natukeseks meiega. reaalsus on aga teine - pole tööd, pole berliini...mingil muul päeval see isegi ei morjendaks nõnda, aga just täna närib see tunne, et kõik on p...s, kohe eriti. millal inimene enne olemasolevaga rahul on olnud? õpi nautima, naine.

reedel tähistasime kolme aastat koosolemise võlu ja valu. ostsime 1,50 euro eest liitrise pudeli Tempranillot ja põrutasime rongiga läänepoole, wannseesse. siiamaani imestan, kui mitmenäoline berliin on. iga kord, kui mõnda uude linnaossa satud, tundub, nagu oleksid teise riiki või linna tulnud. õhk ise on juba teine, rääkimata inimestest ja majadest. wannssee tundus rongijaamast väljudes üsna pisike ja pidime vaid mõnikümmend meetrit ülesmäge astuma, et järv kogu ilus meie päralt oleks. hingematvalt kauni loodusvaate taustal õitses lääge idüll - armunud paarikesed käsikäes luiki toitmas, lapsed huilgamas mänguväljakul, vanakesed nautimas veel loojuva päeva soojust...et mitte uppuda romantilisse oleskellu ümberkaudsetega ja saada sooja naha vahele, kadus vein peaaegu sama kiirelt pudelist kui päike sinisest taevast...

täna tuli raadiost lugu " i hate people, i hate you too, i hate people and i know you do too"

eks ta ole.

Sleeping is for dreamers

Ei oska veel kirjutamiseta olla, niiet trügin taas pildile :)

Mind ümbritseb endiselt sügisene Berliin - palju iseolemist, endaga kaklemist, ruumi, uusi nägusid, natuke unistusi, kosutavat muusikat, häirivat unetust, kära ja vaikust läbisegi. Osa minust tunneb end koduselt, teine eksib aeg-ajalt vanadel radadel, mälestuste kiuslikus tihnikus. See on omamoodi hea ja imelik ka. Natuke skisofreeniline...

Ongi vist tõsi, et iga mõne aasta tagant peaks inimene oma elus midagi muutma, millestki loobuma või midagi leidma. Muidu võib hulluks minna. Tunnen, et siiatulek päästis sellest ruineerivast endaga rahulolematusest vähemalt mõneks ajaks. Saab teha uusi valikuid või astuda vanadesse ämbritesse, aga siiski on midagi nüüd teisiti, kadunud ja ümbersündinud. Põgenemine või mitte, aga kätte võidetud vabadus on seda süüd lunastamas...

Kurba tõde tunnistades on siinolemist jäänud veel loetud nädalad. Ängistav on mõelda, et tagasiminek tähendab alustamist täiesti nullist ja mingil määral jätkamist vanadel radadel...aga kuniks elu, ei ole midagi lõplikku ...

Homme on isal sünnipäev. Esimest korda elus ei näe me sel päeval teineteist...hüppan mõttes kodust läbi...