Ei oska veel kirjutamiseta olla, niiet trügin taas pildile :)
Mind ümbritseb endiselt sügisene Berliin - palju iseolemist, endaga kaklemist, ruumi, uusi nägusid, natuke unistusi, kosutavat muusikat, häirivat unetust, kära ja vaikust läbisegi. Osa minust tunneb end koduselt, teine eksib aeg-ajalt vanadel radadel, mälestuste kiuslikus tihnikus. See on omamoodi hea ja imelik ka. Natuke skisofreeniline...
Ongi vist tõsi, et iga mõne aasta tagant peaks inimene oma elus midagi muutma, millestki loobuma või midagi leidma. Muidu võib hulluks minna. Tunnen, et siiatulek päästis sellest ruineerivast endaga rahulolematusest vähemalt mõneks ajaks. Saab teha uusi valikuid või astuda vanadesse ämbritesse, aga siiski on midagi nüüd teisiti, kadunud ja ümbersündinud. Põgenemine või mitte, aga kätte võidetud vabadus on seda süüd lunastamas...
Kurba tõde tunnistades on siinolemist jäänud veel loetud nädalad. Ängistav on mõelda, et tagasiminek tähendab alustamist täiesti nullist ja mingil määral jätkamist vanadel radadel...aga kuniks elu, ei ole midagi lõplikku ...
Homme on isal sünnipäev. Esimest korda elus ei näe me sel päeval teineteist...hüppan mõttes kodust läbi...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar