tüüpiline pühapäev oma halluse ja ekslevate mõtetega. oleme poole päevast töökuulutusi taga ajanud ja isegi mõelnud et, miks mitte minna veel kuhugi edasi, kaugemale. jah, peaasi, et mitte tagasi. kõik need plaanid jäävad millegi seletamatu taha pidama. otsime üksteise võidu põhjuseid, miks sinna ei saa või miks seal oleks halb ja jõuame koos järeldusele, et berliin võiks jääda veel natukeseks meiega. reaalsus on aga teine - pole tööd, pole berliini...mingil muul päeval see isegi ei morjendaks nõnda, aga just täna närib see tunne, et kõik on p...s, kohe eriti. millal inimene enne olemasolevaga rahul on olnud? õpi nautima, naine.
reedel tähistasime kolme aastat koosolemise võlu ja valu. ostsime 1,50 euro eest liitrise pudeli Tempranillot ja põrutasime rongiga läänepoole, wannseesse. siiamaani imestan, kui mitmenäoline berliin on. iga kord, kui mõnda uude linnaossa satud, tundub, nagu oleksid teise riiki või linna tulnud. õhk ise on juba teine, rääkimata inimestest ja majadest. wannssee tundus rongijaamast väljudes üsna pisike ja pidime vaid mõnikümmend meetrit ülesmäge astuma, et järv kogu ilus meie päralt oleks. hingematvalt kauni loodusvaate taustal õitses lääge idüll - armunud paarikesed käsikäes luiki toitmas, lapsed huilgamas mänguväljakul, vanakesed nautimas veel loojuva päeva soojust...et mitte uppuda romantilisse oleskellu ümberkaudsetega ja saada sooja naha vahele, kadus vein peaaegu sama kiirelt pudelist kui päike sinisest taevast...
täna tuli raadiost lugu " i hate people, i hate you too, i hate people and i know you do too"
eks ta ole.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar