lumises läänekaares

lenneldes loojuva päikese kumas,
pealpool pilvi...

berliin jäi meist maha, andes kaasa kilodekaupa hingenukrust, helgust ja teadmist, et kusagil on meil nüüd paik, mida keegi meilt võtta ei saa. see paik, kuhu saab alati minna, veel hetk enne uinumist, kuulatades lume kukkumist...
tegelikult ei ole kohta kurbusele, sest kui sulle paneb väikene rõõmust kilkav laps oma käed kaela ümber ja kallistab nii kõvasti, nagu tahaks kindel olla, et sa jälle kuhugi ei kao ja et oled nüüd tõeliselt tagasi, siis tead, mis on eemaloleku hind.
peataolek on siiski vältimatu, kui oled talunud unustamatut külma, sattunud sõltuvusse türklaste äridest, kuulatanud laulu iseendale, õppinud rääkima võõrates keeltes, lugenud ajast ja loost, kõndinud linnalegendina tunde, vastanud pisaraid pühkides jah, jah see on vältimatu, see peataolek, kui oled leidnud oma kuurvürstialleed...

eestlase hommik berliinis kolumbia kohvi ja türgi raadioga

Sel nädalal on nii palju imelikkust juhtunud. Emotsioone ustest akendest.

Nädal algas Kurt Rosenwinkeli ja Mark Turneriga A Trane'is! Pea kolm tundi tihedat, hullu jazzi ja mõned Martinid olid vaid osa põhjusest, miks seda õhtut erilisena mäletan...pärlid on tegelikult liivaterad jää truuks tänaval...

Nädal jätkus ohtra veiniga Jesus clubis - oleksite pidanud nägema nende noorte nägusid, kelle käest tänaval küsisime, kus see klubi asub. Nad olid juba valmis jooksma hakkama, kui kostus sõna "jeesus", aga nad suutsid siiski väärikalt edasi minna. Väärikalt oleksime ka meie pidanud lahkuma, kui tühjenes kolmas veinipudel ja leidsime end kusagilt baarist õlut ostmas. Kui loll võib üks inimene olla, selles on küsimus. Ja kui ühele õllele järgneb teine ja kui DJ mängib lugusid, mida baarisolijaid hõigates ära püüavad arvata, võiks veel mõistust olla kiiresti jalga lasta. väärikas lahkumine päädis aga sellega, et lohistasin juba magavat raati mööda ronge ja tänavaid hommikuvalgel kodupoole...eilne päev jäi seega teatavatel põhjustel vapralt vahele ja juba täna on norrakate juures õhtusöögiorgia. rauast on need noored!

berliin on endiselt kosutavalt sügisene. tallinn virvendab aeg-ajalt mõtetes ja nihkub iga päevaga lähemale. veidrad ajad on ees.

saksa kursus iseõppijale hakkab lõppema...

you've got to dig it to dig it, you dig it?

kummeliteene reede õhtu. mündihunnikute, näritud õunasaba ja helisevate plaadimägede sees on hea istuda ja kirjutada. tänane hommik oli nii hall ja vaikne, et tundus nagu kõik inimesed istuksid kusagil koos ja suitsetaksid taevasse aurupahvakaid. niiet seekord ma ei tundnudki süümekaid, kui alles kolmveerand kaksteist end üles ringutasin...

kolmapäeval käisin vastu tahtmist sophiensaele's hullu muusikat kuulamas. sololala-viies soolofestival berliinis. juba esimestel minutitel olin rõõmus ja üllatunud, et tulin. sain vaadata, kuidas inimene mittepiinlikus vaikuses ja imetlusväärses täpsuses ämblikuvõrku punus. ma ei julgenud vahepeal hingatagi, sest kogu aeg oli tunne, et kohe-kohe see niit katkeb. aga ei. ta oli harjutanud ämblik olemist. teine osa kontserdist oli helilisem. evan parker, vana jazzionu, puhus saksofonist linnuhääli ja linnakära. täiesti hull. ja ma armusin sellesse saali, mis meenutas kujult ja väiksuselt kanuti gildi oma, aga tema rõdud olid justkui sajandeid tagasi ehitatud ja nii jäetudki. räämas, romantilis-nostalgilised võlvid..oleks tahtnud sealt rokokoolokkidega seistes alla vaadata :)

tõdesime alviniga, et kahekesi on hea.