mingi vastik tüütu pahurus istub mu sees ja tahaks olemast lakata. tajuda maailma hoopis uutel võngetel, lennelda lumena rohule...
elu on praegu täielik seisak. otsin endiselt tööd ja olukord näib juba koomilisest kaugel. olen ainult kuu aega kodus elanud ja juba hingab kuklasse närvilisus-kohepeansaamatööle-miksmamidagieitee masendus...kõik see, kuhu lubasin tagasi tulles mitte kukkuda, on jälle siin. alvin on ses suhtes rahu ise ja ma püüan, oo kuidas püüan end temaga samale rajale tagasi saada. nukraks teeb tõelisus, et see, mida berliinis lubasin, ei lähe täitmisele. restoranist saab tõenäoliselt taaskord minu 12 tunnine päevakodu ja seda juhul, kui mul eriti veab! kas taipate irooniat?
ja üks asi veel, mida täna taibata tuli - teiste eludesse ei ole vaja oma ninakat nina toppida. tahad head, jääd niikuinii tänuta ja ainus, mida oma suure südamega muudad, on sinu enda usk inimestesse. sina oled tegelikult vaid õlg, millel nutta.
egoistiks olen sirgunud, näe! oli ka aeg...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar