aeg muudkui voolab oma arutus rutus ja vahel on hea leida end üksinda hämarast toast kohvi joomas ja õega läbi siniekraani lobisemas. veel on neid, kes mõistavad ja mitte hukka...

"kärsitus kulutab rammu, küllap me saatus on see". nii kirjutas vist alliksaar kusagil luuletuses ja tal ei saanuks õigem ollagi. viimaste nädalate rabelemine on end siiski vist ära tasunud. olen taas tööinimeste hingekirjas ja ausaltöeldes on tunne pisut toekam. ei hakka veel etteruttavalt kiitma ega laitma, vaid uljas tarkuses ootan seekord esimeste prohmakate möödumist. veinis peitub tõde...

hoolimata lumevallidest õues ja mõtetes, olen algust teinud plaanidega, mida ehk tulekski vaikides nokitseda. mõned luuletused tulevaste meloodiate tarvis on ehk valmiski ja akvarellpaber ootab portreeharjutusi! iga asi omal ajal. millegipärast tundub ikka, et kõikidel teistel on juba ammu selge, kus olla ja kelleks saada. väikesed lapsed ja õdusad õhtud. tean ju küll, et võrdlemine on kurjast, aga enam ju polegi palju neid, kellega end kõrvu seada-kõik nad ongi juba kusagil ees, kaugel ja kohal...ääh, elu on kaleidoskoop!

...igatsen berliini