üksluisusel on oma võlu. rutiinis on lohutust.
olen end jälle ära kaotanud. elan majas, millest on saanud omamoodi läbikäiguhoov. mõneti väsitav, sest ei ole nurka, kus saaks oma mõtetega üksi olla. ja alati on küsimused, sõnadevalin, müra...küllap on praegu mingi periood, mil ma ei saa endaga hakkama ja kohati ei tahagi.
ema on üks neist lähedastest, keda on vahel võimatu mõista. tema käitumist, kasvamist meist natuke lahku. ja siis jälle on need sõnatud hetked, mil temast saab kõige olulisem ja mõistvam inimene maailmas. ja pisut hakkan taipama emaks olemise valu...meil kõigil on oma leidmata rukkipõllud.
olen endas pettunud. seekord sügavalt. sõna "töö" on saanud uue tähenduse, mõõtmatu olulisuse igapäevas. aeg saab otsa. jõud varsti ka. miks on enesehaletsusel nii suured hirmud?

kardan ära kaduda