Istudes rõdul kasvava hõrgu basiiliku varjus leiavad mõtted kergemini oma koha. Kuidas me teame, mis on meile õige? On see tõesti sisetundele jäetud muretus, et kui midagi ei torgi ega kriibi, ongi kõik korras? Vahel ma kahtlen selles äratundmises. Mis siis, kui oled elanud juhuste puudumises ja enesele sisendades, et miski ei hääbu ega ole võimeline seda kindlust kõikuma lööma...ja siis ühtäkki. mul ei ole vist väga ammu olnud aega end kuulata. siiski olen peaaegu kindel, et igas segaduses on süüdi mõtted, mis hakkavad end ise kahtlustest sünnitama ja paljunevad südamesoonteni puntrasse. kõik uus on huvitav, algused on rasked. jätta end taevaste meelevalda on teinekord mõistlikum. ajaga lähevad asjad selgemaks, ununevad unedeks, kuni ühel hetkel on kõik üks suur ja vihmaniiske malelaud...