vahepeatus

mida ei mäleta, seda pole olnud. vahel ma isegi soovin, et see oleks võimalik. või et kordki elus antaks võimalus valitud hetkedele delete teha...
tegelikult on elu üsna rahulikult kulgenud.edasi igatahes.olen nüüd jälle tudeng. tundub, et valesid valikuid ei ole, on ainult vale ajastus. olen kunsti keskel rohkem kui kunagi enne ja õigemat aega ei saaks selleks ollagi. siiski närib kahtlus, et peaksin tundma, tahtma, ümbersündima, piire lõhkuma palju rohkem. miski hoiab ohjes, nagu alati. rollid. olla korralik tütar, hea naine, tore sõber, mõistlik inimene...haaah. kõike korraga ja ei midagi. iseend olen niikuinii määramata ajaks tallele pannud.
ja kurta on ajaraisk.
raisk.
matsime kuu aega tagasi Eero. viha, äng, küsimused, kurbus ja veider tühjus on endiselt minuga. just siis, kui hakkasin rõõmu tundma sugulase taasleidmise üle, võttis elu kätte ja...nii palju jäi ütlemata. nii palju jäi kuulamata. ikka omaenese kuramuse ajalikkus ja argised mured! võibolla oleks ju siiski midagi saanud muuta või ära hoida...? need vastuseta järelpärimised jäävadki riiulitele tolmuma.
Eero surm oli nii ootamatu. kuigi eks surm ole seda ju alati. lihtsalt liiga vale ja vara seekord.
praegu on aeg juba leevendust toonud. rutiin jätkub, aga hea on. unistused ootel ja täitumas, peagi algav kevad. kõik on justkui korras. hing on rahutu ja kerge. armastus on. aega on.