võtan end kokku ja kirjutan veidi. kaua sa ikka mõtled, et hakkad üht või teist asja tegema. aega on nii vähe, niiet parem siis kohe alustada. oh, milline võrratu teoreetik minust on saanud! aga vähemalt püüan seekord oma sõnade järgi talitada. korvan ehk kõik ülejäänud tegematajätmiste faalanksid...
ajahüpe on olnud meeletu ja vahepealne elu vist samuti. imelik ja uute tuultega. mõni häädus ikka jäänud ka. olen nüüd tagasi seal, kust alustasin - kalamajas! vahel tajun end oma vanematena, kes tulid ka kohvritega eiteakuhu ja sattusid kalamaja õdususse. noorus, palju aega ja unistusi, millest vaid mõned ehk täitusid. noh, meie ju õega vähemasti sündisime...omamoodi lohutav ja nii kurvaks tegev fakt. elu on liiga lühike. periooditi tunnen eriti, kuidas elu minust justkui mööda ja läbi voolab ja nii kiiresti, et tunnen end täieliku luuserina. ja abituna. ja väiksena. aga seda vist peabki üks inimene aeg-ajalt tajuma. toob rohkem maa peale...
tunnen, et ei ole isegi enesele kirjutades lõpuni aus. jätan ikka midagi ütlemata, valin liialt sõnu, et mitte kedagi riivata või tüüdata. keda siis ometi, Nele? võibolla iseennast, kui seda kuude pärast lugema juhtun. vähem piinlikkust, palun. hahaaaa. põdemises saaksin küll kuldmedali ja tugeva käepigistuse takkaotsa. üks muretsemine ajab teist taga ja vahel ei saa ma ise arugi, miks ma nende asjadega tegelen. lihtsalt tuleb pähe mingi lollakas hirm või mure ja istub seal rahulikult, kuni leiab pesa kusagil unenäos või alkoholis. ja siis ta kaob. lõpuni vist siiski mitte...aga mulle piisab sellestki.
ego on kole asi. saan alles nüüd aru, et see ongi mind kogu aeg tagasi hoidnud midagi tegemast, ise loomast. võib ju ka olla, et põhjuseks on laiskus, vähene enesekindlus, tahe ja loomingulisus, aga loodan, et ikka ego on süüdi:) nii ma siin halan ja mõtlen, et kohe-kohe hakkan maalima. lõpetan ühe pooliku töö, koon lõpuni kampsuni, kirjutan mõne luuletuse jne. hallooo, naine! hakka tegutsema!
life is a killer
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar