vastu vastlakukalt

liud tehtud? ma ei jõudnudki lumele seekord...mässasin hommikul vara juba tööl ja nüüd on sihuke väsimus. õhtul tahtsime kooliõdede-vendadega siis ikkagi liugu laskma minna, tegime omale hernesuppi ja kuklit ka isegi kaasa, jõudsime Lauluväljakule ( niru valik ) ja oh imet, pilet 50 krooni. nalja kui palju ausõna. nii me siis läksimegi igaüks oma koju. ja ma olin isegi õnnelik. lund hakkas veel kõvemini sadama, kui koju jalutasin. mõnus tuisk.

neljapäevaks sain kutse argentiina veine tutvustavale üritusele. taaskord võimalus asjatundjatel teadmistega hiilata ja minusugusel jõhvikal lihtsalt iga klaasi juures: "oh päris hea" hõisata...väike promill igas päevas...oh elu oh ilu. ja sealt dionysose kummardamiselt torman tartu poole. loodan et vale bussi peale ei istu...

aga täna ütles kursaõde täiesti asjalikult ja muuseas, et tilliga on see jama, et ta vajub longu...nii ma siis kasutasingi peterselli...
kokahuumoriklassika...

pealkirjata

tahtsin täna jälle Ajale kirjutada. hea on.
tulin koju, tegin suure kruusitäie kohvi, panin mängima indigolaste plaadi ja metsik rahu puges mu sisse. mõistsin jälle, kui rumal on muretseda selle pärast, mida sul veel pole. või siis karta seda, mis võibolla ei tulegi."hirm paneb mõistuse vangi". oojaa.
aga täna olin jälle väike hull ja rõõmus mina. mässasin köögis 8 tundi, naersin ja vaikisin ehmatavalt palju ja mitte ühegi kallistuseta tulin koju ja olin õnnelik. ja täna sai minust peaaegu ametlikult keegi oluline tegelane - saan oma kirjutamispisikut teistelegi levitada ja kooliüritustest artikleid kirjutama hakata. kokaplikast kirjaneitsiks. ( naeran südamest )

mida sina teeksid, kui keegi ütleks, et oled nukrameelne? tunneksid ära iseendale ammu esitatud ja unustatud küsimuse...? sest minuga juhtus nii. ajasin sõrad jääralikult vastu, aga siis taipasin, et nii see just ju ongi. uurides emalt, kas olen alati selline nukker olnud, vastas ta, et olen tõesti. see isegi lohutas, et näe, maailm ei olegi mind selliseks muutnud. see kurbus oli palju varem...
aga millest see tuleb, et suhted nii lihtsalt keerulised on? mul pole aimugi. hetkest, mil tuttavatest saavad sõbrad ja enamgi veel, muutud sina ise kõige rohkem. hakkad seda inimest äkitselt palju rohkem kuulama, mõtled hoolega enne kui ütled ( ja ikka jääb kõige olulisem ütlemata), tahad tõepoolest maailma näha nii nagu tema, kasvõi hetkeks...ja siis selle suure olemise ja tahtmisega muutud rumalalt kurvaks ja kartlikuks. tahad nii meeleheitlikult olla see, keda arvad, et teine vajab, sest miks peakski ta vähemaga ( selle tavalise sinuga ) leppima. aga unustadki, et see, keda ta vajab, oledki sina. (eba)tavaline.
näpistage mind kui eksin.


"kunagi saab see hiilgama su ees just nii hingematvalt sinisena kui võib vaid unistada! kas kuuled, väike suli, meri ei ole sind petnud!" ( "tumedate liblikate kodu" )

tagurpidi nukrus

millal teil viimati nii hea oli, et te ei vajanud midagi muud peale selle Olemise? nautida siiralt neid väheseid, kuid puhtalt rahulikke hetki, mil saad olla just nii vait, rumal ja külmetav kui üldse saab...istuda soojas süles ja enam mitte karta. see teeb harjumatult muretuks. aga siit see tagurpidi nukrus ja teadmine, et mida sügavamad orud, seda kõrgemad on mäed südames rändajale...kurbus on hea, kui lased tal vabana minna ja olla. ma vist juba natuke oskan õiget hoida ja õigel ajal lahti lasta. kui ma ainult veel teaksin, kui väiksena paistab teistele see kurbus tagurpidi nukruse sees, siis ma üldse enam ei muretseks. kõige rohkem karjuvad need, kellel tegelikult valus ei ole ja lõhuvad need, kes hoida ei oska. kurbusega on samuti ja mul pole selleks veel õigust. kõik on lihtsalt nii liiga hästi, et ma ei teagi, kas olla tagurpidi nukker või nukralt tagurpidi. aga vahet ju pole. õnnelik mõlemal juhul niikuinii...


...ja täna on üks neist õhtutest, mil tahaks end hästi väikeseks tantsida.
või siis lihtsalt...aga teed juua tundub hetkel ohutum.
homme hakkan tantsima.päriselt ka.

kadunud asjad on kusagil alles. kuis inimestega?

millised on teie uned? sõnatud, värvilised, ettekuulutavad, tõelised ...? ärkasin ühel hommikul nuttes üles. hästi veider. kuulasin veel samal õhtul Michael Simone'i "any ohter name" ja mõtlesin, et tahaksin seda lugu kuulda enda matustel. rumalus vist, aga tajusin äkitselt, et kadumine polekski nii kurb... mõtetega peab kuramuse ettevaatlik olema. järgmisel hommikul keegi helistas. homme lähen matustele. kriipiv kõhedus...
nõme, et sa ju tead, et kaotad, aga kui see juhtub, ei ole sa ikka veel valmis...

ja sellistel hetkedel tunned eriti, kui mõttetu see rabelemine on. elu. esimesed aastad pead õppima end kisaga arusaadavaks tegema. siis tulevad mõistmatult keerulised tähed, kirjavahemärgireeglid, valemid, definitsioonid...ja sul pole aimugi, et hullem on veel ees. ühel päeval mõistad kaks pluss kahte ja kõike muud "milleta elus hakkama ei saa", aga see hoopis ahistab. mässad natuke, põgened vabaks, põed oma esimesed südame"haigused"... kasvad elutargemaks, aga oled ikka piisavalt loll, et end petta ja uskuda, et saad kord oma rohelised kummikud...et sinu leitud klaasikild ei lõika...ja siis kusagil olematu ja veel-olemise vahel, pärast või enne saabki see kõik otsa. kõik need vaikused, kahekesiolemised, sõnatud vestlused, esimesed lumed, nõrkemiseni naermised, sünnid ja hüvastijätud, võõrad tänavad ja varahommikused kojujõudmised, loobumised, ületaevavikerkaared, täitumata unistused, lugemata read, mälestused kallistamata sõbrast bussipeatuses...
võimatu oleks vist elada ja sellele mitte kunagi mõelda. ja täiesti rumal oleks selle teadmise pärast elamast lakata.

ja nüüd mõtlen, mille kuramuse pärast ma üldse siia kirjutan...võibolla keegi siiski loeb? tere talle.

nägudeni!

Täna on natuke nukker hommik. Tartu võttis enda juurde veel kellegi nii kuramuse kalli ja ma ei tea, kuidas ma kõige sellega siin üksinda toime tulen. aga ju siis näeb eemalt selgemini. vähemalt oled oma esimesed sammud astunud. hullem oleks elada kuristiku äärel ja mitte kunagi julgeda sealt alla vaadata...armid aitavad mäletada, et kõik, mis oli, oli päriselt.
peaksin õppima, aga lihtsalt ei suuda end sundidagi. kui oled väga kurb või väga õnnelik, ei vaja sa midagi. praegu ma lihtsalt lükkan mured homsesse ja olen laisk. ennast on hämmastavalt kerge petta ja nii ma siis usungi, et küll ma hakkama saan...ja nii ongi, et kui midagi on hästi, istud selle leitud tasakaalu sees ja usud siiralt, et mitte miski ei saa sind jälle puntrasse ajada. kes ütleks, millal see äratundmine tuleb? et suudad äkitselt hoida ja leppida. mitte vähemaga, vaid hea olemasolevaga. mitte kiruda elu ja ennast kõige selle pärast, mida arvad endal mitte olevat. sest tõesti. õnnelik on palju lihtsam olla...aga katsu sa seda ise ka uskuda:)

nägin eile üht tantsu armastusest ja eemalolekust. vaatad, aga ei näe. armastad, aga ei tunne. oled siinsamas ja nii kaugel...valusalt tuntavad paralleelid. neli minutit ja kõik oli öeldud.aitäh teile.
...ja nüüd tuli tahtmine Tartu bussile pilet osta...

number null ja šokolaaditrühvlid

täna hommikul pool tundi bussi oodates kohtusin toreda vanamehega, kes alguses kaugelt silmitses ja siis mu varbad-külmetavad-tantsu nägi, jalutas mööda, naeratas ja ütles, et peaksin omale talvesaapad ostma...rääkis, et kunagi ei pidanud ta kõige hullema pakasegagi kindaid kandma, aga nüüd enam teisiti ei saa. oleksin tahtnud talle öelda, et ostku omale labakud, aga ei julgenud:) ja me mõlemad teadsime, miks tema kätel tegelikult külm oli...aga seal niiviisi vaikselt tundetuks muutudes ja päeva algust kirudes mõistsin taas, kui palju loevad need väikesed suured asjad...miks me küll elu ja üksteist nii enesestmõistetavaks peame?

aga täna luban endale igatsust.
luuvalupäev. mul valutab südameluu, aga see on tavaline...