ma logelen ja kutsun oma hinge

täna on kurbus. ihkan ja naudin eraklikkust oma aia vaikivas roheluses. lahkumise nukrus.
aitäh sulle, kes oled mõtlema pannud iseenese nõrkuse, rumaluse, liigmuretsemise ja hoolimise üle. sina, kellega olen julgenud joobuda, naerda pisarateni tähesaju all, vestelda asjade mõttetust trotsides, laulnud jäätuva mere vaikuse igavikku...jään igatsema. sind. vend.

...et sa siis leiaksid need vettpidavad kummisäärikud...
kord seikleme päriselt.

võtan aega olemiseks

nii. nüüd on see siis möödas. hüvasti ülikool - keeruliselt karastav teekond eksimiste ja tajutava valguse radadel.
neljapäeval aktusel istudes olin hetkeks isegi kurb, kui kairi laulis amazing grace'i ja konditsioneer pani silmadesse pisarad. aga ei. kergus ja vabadus nüüd minna ja ära kaduda on lõpuks ometi kätte rabeletud. võrratu võrratu.
ja oh. see teadmine, et siiski on veel neid, kellele pisut tähendad ja tead, et sina ei tahaks nendeta lõppe ega alguseid, vaid igavikku. istuda loksuva rohemere ääres ja imestada oma õnne, jah just õnne üle. et kuidas nemad, võrratud, siin...sellistel hetkedel tunned, et surm ei olekski kahetsust väärt. sest kõik, mida vaikides soovida olen tihanud, on minu telefonis kiirvalimise all...(:
viimaks ometi.

teed on nüüd ristudes, loogeldes ootel. kuhu edasi?

ja elu on jälle...

tahaks ka juba tunda seda tühjust, mis tuleb hüvastijätmistega teadmistekojas...ehk homme. seistes veel minutiteks inimeste ees ja tehes kokkuvõtet elu lõppenud hetkedejadast...
veider eks? just siis, kui tunned, et oled endale jälle leidnud koha, kus julgeda näidata oma väikest ennast, tuleb ära minna. ja sa isegi tahad. aga miski ehk jääb. mälestustekarva unenäod ja pildid teretamas tuttavatel tänavatel, hüüdmas nimedele järgi...

Keegi ütles mulle täna, et olen võrratu inimene. ma ei osanud kuidagi reageerida, naersin totakalt, nagu tavaliselt. aga hea tunne jäi. et järsku, niimoodi...valetati otse näkku.

aga Teile, mu kallid puuvilla tänava kaasteelised...

Näha maailma liivateras ja taevast metsikus lilles,
hoida lõpmatust peopesal ja igavikku ühes tunnis.

William Blake

nüüd vist tean

säärane õhtu, et istuks mustikaist tulvil kaberneeme männikus üksi või sinuga koos. mälestus on metsast rohelisem. tegelikult on hea eemal olla. siis on unistus tõelisem ja kaugus ega aeg ei loe enam. ja mingil rumalal väiksel viisil jäädki alati selleks katkikukutud põlvede ja päikesest pleekinud punupatsiga tüdrukuks seal lamedal kivil laulva vee ääres oodates luiki koju...just täna...