tahaks ka juba tunda seda tühjust, mis tuleb hüvastijätmistega teadmistekojas...ehk homme. seistes veel minutiteks inimeste ees ja tehes kokkuvõtet elu lõppenud hetkedejadast...
veider eks? just siis, kui tunned, et oled endale jälle leidnud koha, kus julgeda näidata oma väikest ennast, tuleb ära minna. ja sa isegi tahad. aga miski ehk jääb. mälestustekarva unenäod ja pildid teretamas tuttavatel tänavatel, hüüdmas nimedele järgi...
Keegi ütles mulle täna, et olen võrratu inimene. ma ei osanud kuidagi reageerida, naersin totakalt, nagu tavaliselt. aga hea tunne jäi. et järsku, niimoodi...valetati otse näkku.
aga Teile, mu kallid puuvilla tänava kaasteelised...
Näha maailma liivateras ja taevast metsikus lilles,
hoida lõpmatust peopesal ja igavikku ühes tunnis.
William Blake
1 kommentaar:
võrratu. sa oled.
imeline lihtsalt. ei kübetki valet. selle inimese ega teiste puhul, kes nii ütlevad..
Postita kommentaar