Kaotatud aega leiad jalutades

Rohi ronib läbi katuste

Kõige lahedam maja Berliinis

Vana raudteesild Yorckstrassel

Väike rohi igas päevas

Käisime Anna ja Angeli sõprade lahkumispeol kusagil Alexanderplatzi lähedal. Veider, et ole, kus oled, inimesed pidutsevad ikka ühtmoodi. Täiesti chill korterioleng, kus keegi ei tunne end üleliigse või väheolulisena. Kõigil on hea olla. Jõime oma siinoleku esimesed õlled ja kakerdasime hommiku lähenedes koju. Öine linn oli rahvast täis, rääkimata metroost, mis kihas inimpaablist ja kitarri tinistavatest muusikutest. Kõigil oli pidu. Lihtsalt lahe!
Mingi päev on plaan rattaid ostma minna. Kuna transport läheb pikapeale liiga kalliks, võttes enamiku igapäeva kulutustest, otsustasime, et kasulikum ja tervislikum oleks hankida enda sõiduvahendid. See on uskumatu, kui paljud siin rattaga sõidavad! Arvestades Tallinnat, kus igal teisel ilutseb maja ees auto, seisab siin igas trepikojas, teepiirde või puu najal vähemalt kümmekond jalgratast. Nagu muuseas. Ja Anna sõnul ei tule keegi selle pealegi, et neid varastada..tundub, et hirm suurlinnades valitsevast tohutust kuritegevusest on liiast. Siin lihtsalt igaüks ajab oma asja.
Kisub unele...

võssa kasvanud pargis...

Täna on juba veidi seda kohalolemist tunda. Suurem väsimus ja segadus on maha kõnnitud ja inimestest tulvav energia ning sõbralikkus ei tundu enam nii harjumatu. Kuigi meis on endiselt seda eestlase alalhoidlikkust, ettevaatlikkust, mis kohati lausa naeruväärsena näib. Siiski, alles kolmas päev, küllap jõuab veel vabaks kasvada.

Eile oli hullumeelne päev. Ärkasime varakult, et jõuda kahele kohtumisele seoses korteri üürimisega. Esimene korter, mida vaatama läksime, asus Tiergartenis, üsna kummalises linnaosas. Vaikus, rohelus, rõõmsalt ringi uitavad lapsed ja avatud ustega kaarlagedega trepikojad – no kes ei tahaks säärases pealtnäha idüllis elada?! Paljulubav algus päädis sellega, et korter ise oli üsna nukras seisus, ilma ühegi mööblitükita, ehe ühikatuba meenutav, vabandage väljendust, peldik. Üürija ise oli vene rahvusest Andrei, kes väga sõbralikult näitas oma tubade „mugavusi“ ning kergelt muheles, kui ütlesime, et oleme eestlased...üksmeelselt Alviniga otsustasime, et sinna kolimine oleks kõikidest kõige viimane variant ning kiirustasime teise korteri poole eriti suure lootusega.

Peale mõnekümneminutilist sahmredamist U ja S Bahnidega (metroo ja maapealsed rongid), jõudsime õigele tänavale. Loomulikult asus meile vajalik maja hoopis teises tänava otsas ehk mõned kilomeetrid edasi. Napilt õigeks kellaks maja ette jõudes ja uksel Antonio nime otsides, selgus, et olime küll jõudnud õigele tänavale, aga vales linnaosas. Ilma paanikata, kuid kõmpimisest suhteliselt rampväsinutena asusime uuesti teele. Uskumatu, et siinkohal saksa täpsus meie saatust ei otsustanud. Ilmselgelt oli Antonio itaallane ja küllap see meid päästiski, sest jõudsime temani täpselt kaks tundi hiljem. Maja ise asus linnaosas nimega Steglitz, mille peale berliinlased ütlevad, et seal elades ei ela sa Berliinis, vaid Steglitzis...Igatahes, meid ootas uksel ehe itaalia onuke, kes võttes vastu meie jooksmisest hingeldavad vabandused, pakkus jalga sussid ja ei olnudki väga üllatunud, et meil tulemisega nii palju aega läks. Küllap ta oli ennegi Ida-Euroopa turistidega kokku puutunud ja loomulikult sai ta oma siesta aega meie hilinemise arvelt pikendada:P
Korter ise oli iilus. Igatahes tekitas tunde, et jess, me kolime siia kasvõi homme sisse. Konks oli selles, et ühtäkki oli üürist saanud väike seeneke, mis peale öist vihma kasvanud. Ei tea siiani, kas asi oli meis ja meie meeleheitel pilkudes, et „andke meile see korter, me maksame“ või oli see osake Antonio salaplaanist, igatahes, me olimegi nii meeleheitel, et lõime italjaanoga käed!
Nüüd on meil vähemalt korter 24.detsembrini...
Torcolacci!

tervitused berliinist!

Hoian siis kursis neid, kes viitsivad lugeda ja kaasa elada:)
alustan algusest...
Peale pooleteist tunnist pilvedel sõitu, leidsime end suurlinna segasest transpordi ja tänavate rägastikust. Pidime leidma tänava, kus töötab meie praegune peavarjupakkuja Angel (loe:Anhel) ning selgus, et sellenimeline tänav asub kahes linnajaos. Noh, Berliini mõistes ei ole see just väike pisiasi, mida pooletunnise jalutuskäiguga katsetada. Natuke passimist ja uurimist ning saimegi õiged viidad ja bussipiletid kaheks tunniks taskusse. Metrood on ikka üsna sünged paigad. Sihuke paabel on koos ja hoolimata sellest, et sul on pool elu seljakotiga kaasas ja vahid lolli näoga peatuste nimesid, turisti tunnet eriti ei teki...
Peale seiklemist metroo-ja bussikarusellil, oli vaja veidi kõmpida. See "veidi" kaardi järgi osutus pisut pikemaks ning otsustasin, et kui Angel tuleb vastu rattaga ja hõiskab: "tere, hakkame nüüd meie poole jalutama, see ei ole vääga kaugel", siis ma hammustan seda tüüpi. Arvake ära, kuidas läks...ilma hammustamise kohata oli kõik just täpselt nii, nagu kartnud olime. Hüppa ja hõiska!
Angeli ja Anna ( teda me polegi veel näinud ) kodu asub linnaosas nimega Kreuzberg, Katzsbachtrasse tänaval. Täitsa normaalne pisut boheemlaslik, mõnusalt lage korter. Meid jäeti õhtuks rahulikult reisi välja puhkama, see on mõnus, sest ei pea mingi suhtlemisega end pingutama. Praegu tunnengi, et väsimus krabistab kuklas. Madrats ootab!
Järgmise korrani!
Gutten nacht eksole

kallistamiseni, sõbrad!

you must belive in spring!

Taas üks õdus õhtupoolik Bill Evansi seltsis...Olen teise poole oma armsast päevast kulutanud korteri leidmise peale. Vabandagem väljendust, aga need saksa ahvid lihtsalt on omaette nähtus. Nad panevad oma korteri üürile hommikul ja terve päeva jooksul ei vasta meilile ja siis kui õhtul helistad, vastavad, et sorry, juba leidsin üürniku. Mis Mõttes? Kas tõesti istuvad kusagil sama lollakalt meeleheitel tüübid ja vastavad koolibri-kiirusel igale uuele kuulutusele, et endale berliinis kohta leida? Ilmselgelt. Ainus vahe nende ja meie vahel on see, et nemad paganamad leiavadki selle koha. Kuidas muidu seletada asjaolu, et 40st saadetud e-kirjast oleme vastuse saanud vaid kahelt. Aga meie, oo meie, otsime otsime edasi, pettume, joo(bu)me ahastusest, kannatame vaikusega võidu, sest seal ei huvita ju kedagi, et me oleme eestlased ja meie maksame!

Olen täna natuke väsinud. Eile tundus see olukord lihtsalt pisut koomiline, praegu juba nagu traagilise võitu. Tahaks juba ära siit koduse ahistavalt sooja vati seest!

Et mitte pidada üht teisest tähtsamaks, siis pean ju ometi kirjutama, et esimene pool päevast möödus väga naiselikke asjatoimetusi tehes. Nimelt juuksuris käimine on endiselt minu jaoks nagu arstilkäik. Ei tea, miks see nii on. Keegi ju ometi uurib ja sahmerdab tavaliselt ainult minule kuuluvate kehaosade kallal:P ja peale "ümberlõikamist" - muahha - tunned end võõra ja koledana, sest sinu vanad head sasipuntrad ja mõttelõngad on maha naksatud ja sa ei saa neid enam kunagi tagasi...nüüd oleks tore teada, et on kedagi veel, kes nii tunneb...

on kedagi?

homme tulevad armsad näod mu akende taha. veel enne minekut peab ju ära katsuma, muidu võib vaeseks jääda...

muru on veel täiesti roheline. eile õhtul kuulsin pimeda taeva taustal kurgi lendamas. neil on juba sügis sulgede vahel...nautigem!

kirjutamiseni berliinis:)