võtan end kokku ja kirjutan veidi. kaua sa ikka mõtled, et hakkad üht või teist asja tegema. aega on nii vähe, niiet parem siis kohe alustada. oh, milline võrratu teoreetik minust on saanud! aga vähemalt püüan seekord oma sõnade järgi talitada. korvan ehk kõik ülejäänud tegematajätmiste faalanksid...
ajahüpe on olnud meeletu ja vahepealne elu vist samuti. imelik ja uute tuultega. mõni häädus ikka jäänud ka. olen nüüd tagasi seal, kust alustasin - kalamajas! vahel tajun end oma vanematena, kes tulid ka kohvritega eiteakuhu ja sattusid kalamaja õdususse. noorus, palju aega ja unistusi, millest vaid mõned ehk täitusid. noh, meie ju õega vähemasti sündisime...omamoodi lohutav ja nii kurvaks tegev fakt. elu on liiga lühike. periooditi tunnen eriti, kuidas elu minust justkui mööda ja läbi voolab ja nii kiiresti, et tunnen end täieliku luuserina. ja abituna. ja väiksena. aga seda vist peabki üks inimene aeg-ajalt tajuma. toob rohkem maa peale...
tunnen, et ei ole isegi enesele kirjutades lõpuni aus. jätan ikka midagi ütlemata, valin liialt sõnu, et mitte kedagi riivata või tüüdata. keda siis ometi, Nele? võibolla iseennast, kui seda kuude pärast lugema juhtun. vähem piinlikkust, palun. hahaaaa. põdemises saaksin küll kuldmedali ja tugeva käepigistuse takkaotsa. üks muretsemine ajab teist taga ja vahel ei saa ma ise arugi, miks ma nende asjadega tegelen. lihtsalt tuleb pähe mingi lollakas hirm või mure ja istub seal rahulikult, kuni leiab pesa kusagil unenäos või alkoholis. ja siis ta kaob. lõpuni vist siiski mitte...aga mulle piisab sellestki.
ego on kole asi. saan alles nüüd aru, et see ongi mind kogu aeg tagasi hoidnud midagi tegemast, ise loomast. võib ju ka olla, et põhjuseks on laiskus, vähene enesekindlus, tahe ja loomingulisus, aga loodan, et ikka ego on süüdi:) nii ma siin halan ja mõtlen, et kohe-kohe hakkan maalima. lõpetan ühe pooliku töö, koon lõpuni kampsuni, kirjutan mõne luuletuse jne. hallooo, naine! hakka tegutsema!
life is a killer

vahepeatus

mida ei mäleta, seda pole olnud. vahel ma isegi soovin, et see oleks võimalik. või et kordki elus antaks võimalus valitud hetkedele delete teha...
tegelikult on elu üsna rahulikult kulgenud.edasi igatahes.olen nüüd jälle tudeng. tundub, et valesid valikuid ei ole, on ainult vale ajastus. olen kunsti keskel rohkem kui kunagi enne ja õigemat aega ei saaks selleks ollagi. siiski närib kahtlus, et peaksin tundma, tahtma, ümbersündima, piire lõhkuma palju rohkem. miski hoiab ohjes, nagu alati. rollid. olla korralik tütar, hea naine, tore sõber, mõistlik inimene...haaah. kõike korraga ja ei midagi. iseend olen niikuinii määramata ajaks tallele pannud.
ja kurta on ajaraisk.
raisk.
matsime kuu aega tagasi Eero. viha, äng, küsimused, kurbus ja veider tühjus on endiselt minuga. just siis, kui hakkasin rõõmu tundma sugulase taasleidmise üle, võttis elu kätte ja...nii palju jäi ütlemata. nii palju jäi kuulamata. ikka omaenese kuramuse ajalikkus ja argised mured! võibolla oleks ju siiski midagi saanud muuta või ära hoida...? need vastuseta järelpärimised jäävadki riiulitele tolmuma.
Eero surm oli nii ootamatu. kuigi eks surm ole seda ju alati. lihtsalt liiga vale ja vara seekord.
praegu on aeg juba leevendust toonud. rutiin jätkub, aga hea on. unistused ootel ja täitumas, peagi algav kevad. kõik on justkui korras. hing on rahutu ja kerge. armastus on. aega on.

Istudes rõdul kasvava hõrgu basiiliku varjus leiavad mõtted kergemini oma koha. Kuidas me teame, mis on meile õige? On see tõesti sisetundele jäetud muretus, et kui midagi ei torgi ega kriibi, ongi kõik korras? Vahel ma kahtlen selles äratundmises. Mis siis, kui oled elanud juhuste puudumises ja enesele sisendades, et miski ei hääbu ega ole võimeline seda kindlust kõikuma lööma...ja siis ühtäkki. mul ei ole vist väga ammu olnud aega end kuulata. siiski olen peaaegu kindel, et igas segaduses on süüdi mõtted, mis hakkavad end ise kahtlustest sünnitama ja paljunevad südamesoonteni puntrasse. kõik uus on huvitav, algused on rasked. jätta end taevaste meelevalda on teinekord mõistlikum. ajaga lähevad asjad selgemaks, ununevad unedeks, kuni ühel hetkel on kõik üks suur ja vihmaniiske malelaud...

tantsevat davariši!

ootamatutest kutsetest tuleb haarata-see oli eilse päeva märksõna. kohtusin üle hirmpika aja Tatari tänava valitsejannaga:) peale ploomiveini ja meeleiva mekkimist seadsime sammud uude maailma. nostalgia minutitest toibununa oli hea lasta end vene-juudi-mustlasviisidest haarata ja keerelda pliinide, viina ja säravate silmade keskel, kuulata lugusid aleksandritest ja väikestest pannkooke küpsetavatest lapselastest:) puhas rõõm.
aga nüüd valutan jalga ja tarbin viina välispidiselt kompressi näol. vat sulle hommikuni tantsimist!

kevadisi mõtisklusi...

viimaks ometi on õhk nii kerge, et teeb rahutuks ja kurvaks ühtmoodi. jälle on kogu ilm millegi ootel. oh kui vähe on vahel vaja...sain täna uudise pisikesest uuest silmapaarist, kes mõnede kuude pärast on kõnekalt meie seas. imeline! nii peakski olema. loomulik kulg, ilma enesetõestuste, vaidluste, valuliste valikuteta...aga mida vähem sellele mõelda, seda väiksemaks jääb igatsus. ainult öösiti enne uinumist võib endale kurbust lubada...

"vahetada pead, et avada teineteise südant. mis õigust on sinul vaadata kellegi teise südamesse?
ärme saagi unenägudest aru. lihtsalt vaatame.
naine on lill.
naine tahab ilu. ilu on harmoonia. harmoonia on kokkukõlamine..."

koju jalutades mõistsin, milline idioot ma olen, kui julgen nuriseda kõige selle pärast, mida mul ei ole. kes ma ei ole. aga ma näen. ma kuulen. tajun. tunnen. mäletan. külmetun. laulan. jooksen. vaikin. armastan. unustan. naeran. mõtlen.
elu ei tohiks olla nii enesestmõistetav. kõik kordub. meie elame edasi ja meis elatakse edasi. see kõik ongi just nii lihtne.

teater on endiselt minu jaoks koht, kus pea alati sünnin uueks ja küllap ka pisut paremaks inimeseks. unustamatud kohatused täna. pilgud.vaikus. no82.

üksluisusel on oma võlu. rutiinis on lohutust.
olen end jälle ära kaotanud. elan majas, millest on saanud omamoodi läbikäiguhoov. mõneti väsitav, sest ei ole nurka, kus saaks oma mõtetega üksi olla. ja alati on küsimused, sõnadevalin, müra...küllap on praegu mingi periood, mil ma ei saa endaga hakkama ja kohati ei tahagi.
ema on üks neist lähedastest, keda on vahel võimatu mõista. tema käitumist, kasvamist meist natuke lahku. ja siis jälle on need sõnatud hetked, mil temast saab kõige olulisem ja mõistvam inimene maailmas. ja pisut hakkan taipama emaks olemise valu...meil kõigil on oma leidmata rukkipõllud.
olen endas pettunud. seekord sügavalt. sõna "töö" on saanud uue tähenduse, mõõtmatu olulisuse igapäevas. aeg saab otsa. jõud varsti ka. miks on enesehaletsusel nii suured hirmud?

kardan ära kaduda

kevad on siin